Õpperetk Soomaale

KIK-i projekti raames käis 3. Klass Soomaal Riisa raba matkarajal, et näha oma silmaga raba ja tutvuda raba mitmekesise elustikuga.

Meie õpperetk toimus 10. mail. Hommikul kell 8 startisime kooli juurest parklast. Varsti jõudsimegi Soomaale. Riisa raba matkaraja ääres ootas meid kaks giidi Urve ja Triin. Nad jagasid meile koheselt pliiatsid ja 2 töölehte.  Kuna meid oli palju, siis moodustati 2 rühma-tüdrukute ja poiste rühm.

Enne kui rajale mindi korrati üle, kuidas rabas käituda. Retk läkski lahti, tüdrukud ees ja poisid järel, kõik hanereas. Meile räägiti, kuidas raba on tekkinud. Saime teada ja näha, et raba katavad vett täis imbunud turbasamblad,  tutvusime erinevate rabataimedega (kanarbik, hanevits, huulhein, kukemari, küüvits, lisaks saime proovida ka jõhvikat), näha  mände, mis olid kasvult kidurad ja tihti kõverad,  astuda raba peale ja tunda kui pehme ja märg on pinnas, katsuda kui külm on rabavesi  ja vaadata, kuidas üleliigne rabavesi mööda rabaoja  Navesti jõkke voolab.

Riisa raba matkaraja kogupikkus on 4,8 km. Meie käisime pool sellest rajast. Raba keskel, kus on väga lage, tutvustati  märgi, ajuti veega tätuvaid lohke-älveid ja suurt  pikklikku veekogu -  pruuniveelist laugast. Kuna raba nimetatakse puhta vee hoidlaks, siis  õnnestus meilgi  juua sellest laukast vett, mis oli  hapuka maitsega.   Saime teada, et joogijanu see vesi  ei kustuta, sest selles vees puuduvad mineraalained.

Giid rääkis veel, et  rabas on elutingimused karmid ja taimestik liigivaene. Seetõttu elab rabas vähem ka loomaliike. Vaatasime, et sipelgadki saavad rabas hästi hakkama ja et kohtuda rästikuga pole ka midagi ebatavalist. Sääski oli sel päeval vähe, kuigi ka nemad on peamised rabaputukad.  Juttu tuli ka teistest rabaelanikest - põdrast, karust, kes tulevad marjade valmimise ajal toitu otsima, jänestest, huntidest, kes võvad asutada rabaserva oma pesa.

Infot Riisa raba kohta saime palju. Erinevates puhkekohtades, mis jäid meie rajale, täitsime töölehtesid, et uued teadmised ikka hästi meelde jääks. Peale selle oli tore üllatus see, et saime Riisa rabast leitud taimedest teha toreda järjehoidja, mis jääb meile meenutama õppekäiku Riisa rabasse.

Meie rabamatk kestis peaaegu 3 tundi. Kui see läbi sai sõitsime  Soomaa looduskeskusesse, kus sõime kaasavõetud toitu ja puhkasime jalga.

Õppekäik Riisa rabasse oli huvitav  ja tore. Selline silmaringi arendav üritus meeldis kogu klassile. Ka giididele jätsime hea mulje.

Ave Naano, 3. klassi klassijuhataja

Esimene klass Mukre rabas

Vändra Gümnaasiumi I klassi õuesõppepäev – Mukre raba.

On maa, aga ei kanna, on vesi, aga sõuda ei saa

Eidapere-Võidula tee ääres laiuv Mukre raba on üks Eesti kauneimaid. Ametlikes paberites on kirjas küll Mukri. Alates 1992.aastast on siin maastikukaitseala. Kaitse all on must toonekurg, metsis, sõrmkäpp, kahelehine käokeel, valge ja väike vesiroos. Mukre järv on saarekeste ja vesiroosidega 2, 2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabasse viib laudtee. Matkarada viib ränduri torni juurde, millel on kõrgust 14 meetrit. Siit on hea raba avarust imetleda. Rabamätastelt saab marju korjata.  Mukre raba on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga.

Mukri raba asub Lõuna-Raplamaal Kehtna vallas, lähim alevik on Eidapere. Raba võeti kaitse alla 1992. aastal. Mukri maastikukaitseala oma praegustes piirides loodi 2001. aastal. Kaitseala pindala on 2147 ha, sellest raba 2095 ha.
Siinse kaitseala siht on kaitsta Mukri ja Ellamaa rabasid, sealseid ohustatud elupaiku ning kaitsealuseid liike. Kaitsealale jäävad I ja II kaitsekategooria linnuliikide must-toonekure ja metsise elupaigad, samuti kasvab siin mitut liiki kaitstavaid taimi vööthuul-sõrmkäpp, kahelehine käokeel, väike ja valge vesiroos.

Laugaste vahel vonklev laudtee jõuab Mukri rabajärve äärde, kus juulis-augustis saab imetleda kümneid ja kümneid vesiroose, soopihla ja võrdlemisi vähe tuntud rabakat. Järve äärest kulgeb üks laudtee haru torni juurde, teine haru viib rabast välja. Selle kõrval näeb ka turbatootmise märke: turbaaunu ja -auke.

Raplamaal Kehtna vallas asuvas Mukre rabas on nüüd matkajatele mõeldud puhkemaja.

Nüüd on matkajatel võimalus minna vihma eest varjule või piknikku pidama puhkemaja katuse alla.

Puhkemaja lähedal on veekogu, lõkkeplats ja parkla. Mukre raba puhkemaja valmimisele aitasid kaasa Käru metskond ja Kehtna vald, ehitust toetas Keskkonnainvesteeringute keskus.

Taim, kellele rabas liikudes võib aga alati toetuda, on tupp-villpea ja ka teised sama perekonna liigid. Tupp-villpea valgeid juukseid, mis on tema viljade levimist soodustavad karvad, teavad ilmselt paljud, sest suvel ja sügisel on ju rappa sagedamini asja: valmivad rabamurakad, mustikad, hiljem ka jõhvikad. Taime varakevadel, aprillis-mais, puhkevaid õisikuid on näinud ilmselt vähesed. Villpea hakkab õitsema paarikümneaastasena ning parimasse ikka jõuab umbes viiekümneselt.

Rada jätkub laugaste ja älveste vahel. Kui retke vältel pole olnud mahti, siis on nüüd viimane aeg otsida üles väikesekasvuline ümaralehine huulhein, Darwini lemmik – putuktoiduline taim, kes näärmekarvadega lehtede abil püüab väikeseid putukaid, et pisutki korvata toitainevaegust. Et mitte samblasse uppuda, kasvatab huulhein igal aastal uue lehekodariku. Huulheina lehti on kasutatud tuulest ja külmast pragunenud huulte raviks, siit ilmselt ka taime nimi. Ühtlasi aitab huulhein ravida mitmesuguseid nahahaigusi: ohatist, soolatüükaid jne. Taimel on tugev bakterivastane toime.

Raba kummub ümbrusest kõrgemale justkui kummuli keeratud kauss. Rabanõlv on vahel nii järsk, et rabasse minek on kui mäkketõus, rabast väljatulek seevastu mõnus jalutuskäik allamäge. Mõnes rabas on nõlv järsem, mõnes laugem. Nõlvale eelneb jalam ja järgneb platoo ehk lava. Mukri rabas on rabanõlv selgelt tuntav Vändra-poolsest otsast retke alustades.
Raba saab kogu vee ainult sademetest. Väiksemaid rabaveekogusid nimetatakse älvesteks, suuremaid laugasteks. Laukad võivad olla ühe kuni kolme meetri sügavused ja „kõva” põhjata, sest põhjas on turvas. Sageli on lauka servad alt tühjad, nii et ohutum on laukasse mitte ujuma minna. Nii älved kui laukad on tavaliselt pikliku kujuga, nende pikitelg on rabapinna kallakusega risti.
Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Väljavõtted interneti lehekülgedelt Mukre raba kohta otsis õpetaja Ene Kitsnik

Pilte päevast Mukre rabas  (fotod: Marju Simson).

Sama video leiad ka siit

Õppereis Soomaale Riisa rabasse

      Mulle meeldis Riisa rabas. Sõit läks lahti hommikul kell 8.00. Varsti jõudsime Soomaale. Riisa rabas ootasid meid kaks giidi, kes jagasid meile töölehed ja harilikud pliiatsid. Giidid jagasid meid ka kahte gruppi. Tüdrukutega oli giid Urve ja poistega giid Triin.

     Tüdrukud läksid rajale esimesena. Kui me olime puidust rajal, siis rääkis giid meile, kuidas rabas käituda. Rabas ei tohi joosta, kisada, murda ega giidist ette tormata. Ka rabarajalt ei tohi kõrvale astuda. Siis alustasime oma retke giidiga, kes rääkis meile rabataimedest ja metsataimedest. Vahepeal tegime rabas kasvavatest taimedest järjehoidjaid. Me kõndisime nii kaua, kuni esimene laugas oli nähtud. Tagasi tulime sama teed. Rajal täitsime ära ka töölehed ning nägime rästikut. Ma olin siin Riisa rabas enne ka kaks korda käinud, mõlemal korral sügisel. Kevadel on siin roheline ja palju rohkem on vett.

      Rada oli väsitav . Bussi jõudes saime ainult juua. Sööma hakkasime alles RMK keskuses. Samal ajal giidid kiletasid meie järjehoidjad ära. Kui Ander sai oma järjehoidja kätte, siis nägi, et ta järjehoidjas oli puuk.

      Tagasi minnes tegi Merili minust ja Anitast filmi. See tuli väga naljakas. Bussis oli lõbus ja tore. Vändrasse jõudes läksid kõik jälle oma teed.

Maiann Pukka, 3. klass

Taevaskoda

Kuuendad klassid käisid 3.mail Taevaskojas, kus osalesid programmis „Looduse pühakoda”.

Taevaskojas asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala. Metsas kasvab põlispuid, millest kõrgemad männid on ~ 36 meetrit. Puudel kasvab habesamblik, mis näitab, et õhk on seal väga puhas.

Taevaskodasid on 2 – Suur ja Väike Taevaskoda. Jõe kaldal paistavad punakad kaldakaljud – liivakivipaljandid. Kaljuseina on allikaveed õõnestanud oosi, mis kannab Neitsikoopa nime. Väikeses Taevaskojas asub Ahja jõe suurim allikas – Emaläte. Aastasadu on kohalikud elanikud pidanud paika pühaks. 

Kaili Salumäe, 6. klassi klassijuhataja

Video Taevaskojast Jürgen Palmi fotodest leiad siit

Õuesõpe Kiidjärvel, Valgesoos

Meie reis algas bussisõiduga. Tee äärest võtsime peale veel Kirke, Miko ja Pille-Riini. Nägime tee ääres erinevaid mõisasid. Peale pikka sõitu jõudsime Valgesoosse. Esmalt mindi 24 m kõrgusesse torni, aga mina sinna minna ei julgenud. Teised said üleval ilmakaari määrata. Kui nad alla tulid läksime laudteele. Sealt algas  meie retak rabas. Meile näidati erinevaid taimi. Saime proovida raba vett, aga see ei kustuta janu. Raba vees ei ole seda ainet, mis kustutaks janu. Meile anti ka binoklid. Nendega vaatasime linde, puid ja puhmaid. Giid rääkis rabaloomadest.
Kui matk oli läbi, oli meil piknik ja me mängisime memoriini. Meie retk lõppes bussisõiduga koju. Bussis mängisime, lugesime luuletusi.

Victoria Kaljuste, 4.klass

Meie reis algas bussisõiduga. Võtsime tee äärest peale Kirke, Miko ja Pille-Riini. Nägime teel ka kitsi. Nägime erinevaid mõiasid, mis on tänaseks korras koolihooned. Enne Valgesoole jõudmist sõitsime üle Ahja jõest ja Emajõest. Kui me Valgesohu jõudsime, nägime 24 m torni. Torni tipus määrasime ilmakaari ja uurisime kaarti.
Edasi läks matk laudteele keset raba. Giid näitas, lasi katsuda ning lubas ka mõnda taime maitsta. Me saime rabas ka vett juua. Vaatasime binokliga line, puid ja puhmaid. Rääkisime rabas elavatest loomadest. need olid hunt, rebane, hallõgija ja lendorav. Pärast rääkisime sisalikest ussidest ja sipelgatest.
Matka lõpus pidasime pikniku ja mängisime memoriini. Siis asusime tagasiteele.

Merili Grüntal, 4.klass



(foto: Victoria Kaljuste)



(foto:Victoria Kaljuste)

Õpperetk Kiidjärvele, Valgesoo kaitsealale.

Sel kevadel viis tee õpilasi Põlvamaale Kiidjärvele kolmel korral. Kolmas retk, 8. mail, näitas IV klassi õpilastele Valgesood, rabamaastikku ja –taimestikku ning põlismetsa.

Õppekäik sai alguse juba bussis. Aknast võis vaadata erinevaid loodusnähtusi, hooneid, kultuurimälestisi ja maastikke. Teel olles arutasime liikluse, ajaloo ja geograafia teemadel.

Kiidjärve- Kooraste puhkealal asuv Valgesoo õpperada tervitas meid päikselise ilmaga.

Retke alustasime vaatetornist, 24 m kõrguselt. Lapsed jagati rühmadesse, iga rühmad varustati kaardi ja binokliga. Kompassi ja kaardi abil tuli tornis määrata ilmakaared ja raba asukoht, leida suuremad soosaared.

Metsatukast viis laudtee rabasse. Kuulsime Valgesoo nime lugu. Nimi olla tulnud tupp-villpea valgete õite järgi, praegu see taim veel ei õitsenud. Kiid kutsus meid vaatama valgetes õites raba. Tutvusime rabataimestiku, metsakultuuride, lindude ja loomadega. Toredal retkel sai lisaks küüvitsa, hanevitsa ning karusambla vaatamisele ja turbasambla katsumisele ka marju maitsta. Mekkisime mulluseid kure- ja kukemarju ning rabavett. Kuulasime linde, vaatasime kidurakasvulisi puid. Arvutasime raba vanust.

 Rabast liikusime põlismetsa, kus puudel kasvu rohkesti. Metsakuklsed olid mändide alla kõrgeid pesakuhilaid ehitanud ja kiid jagas lühidalt teadmisi sipelgate elust-olust. Märkamatult jõudsimegi raja lõpus asuvale piknikuplatsile, kus mängisime memoriini. See polnud lihtsalt lõbustuseks. Mängulises vormis kordasime koos üle kõik nähtud taimed, kuuldud ja räägitud linnud, loomad ja metsapuud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raba on kooslusena väga rikkalik ja inimestele ning loomadele ülioluline.

Silja Enok, 4.klassi klassijuhataja

RABAVETT JOOMAS (foto:Victoria Kaljuste)

Kiidjärve looduskeskuses

 3. mail käisime Kiidjärve looduskeskuses Ahja jõe ürgorus. Meie giidile olime tema esimene grupp, mida ta juhatas.
 Kõigepealt läksime hüdroelektrijaama juurde. Sinna oli tekitatud paisjärv, mille paisust langes alla suur kosk.
 Järgmisena läksime me Emalätte juurde. Seal oli väga puhas vesi ja me jõime seda.
 Neitsikoopa juures räägiti meile kaks muistendit. Esimene rääkis, et koopas elavat kaunis neid, keda on jaaniööl võimalik näha. Teine rääkis, et koopas elab nõid, kes röövib tüdrukuid ja paneb nad enda heaks tööle.
 Suure Taevaskoja juurde jõudes nägime, kui suur ja kõrge see on. Läksime üles liivakivipaljandi peale ja sealt avanes ilus vaade.
 Tagasi minnes läksime mööda mitmest ,,Viimse reliikvia'' võtteplatsist, kus räägiti mida ja kuidas oli seal filmi tehtud.
 Salakuulaja kivi juures räägiti kuidas nõid täitis inimeste soove, aga ükskord juhtus midagi ning nõid ja tema kuulajaskond muutusid kivideks.
 Väljasõidu ainukeseks miinuseks oli pikk sõit.

Tevaskoda (foto:Jürgen Palmi)

Matk Taevaskojas

Käisime Taevaskojas. Taevaskodasid on kaks: üks Väike Taevaskoda ja teine Suur Taevaskoda. Nägin suuri liivakivipaljandeid. Nendesse oli kraabitud palju erinevaid nimesid. Nimede kraapimine on sinna tegelikult keelatud. Seal jões on väga palju allikaid. Jõkke on uppunud ka palju inimesi. Kui metsas ringi kõndisime, nägime ka habesamblikku. See tähendab, et seal on täiesti puhas õhk. Metsas oli erilisi mände, millel oli punane koor.
Suures Taevaskojas oli Salakuulaja kivi, mis oli legendi järgi nõid. Salakuulaja kivi ümber oli palju pisemaid kive, mis olid legendi järgi külarahvas, kes soovis nõiaga vestelda. Suure Taevaskoja tippu viis trepp,  millel oli 145 astet.
Siim Raidmäe, 6.a klass

(foto:Jürgen Palmi)

Taevaskojas

Me käisime klassiga Taevaskojas ehk Ahja jõe ürgorus. Taevaskojas olid kõrged liivakivipaljandid. Liivakivipaljanditesse olid tekkinud oosid. Üks suuremaid allikaid on seal Emaläte. Sealt saime allikavett juua. Giid rääkis meile muistendeid neitsist ja nõiamoorist, kes elasid liivakivipaljandites. Taevaskojas kasvas põlismets, kus puud kõrgusid 39 meetrini. Tegime järelduse, et õhk on seal puhas, kuna puudel kasvas habesamblikku. Me kõndisime üles ühest pikast trepist ja üles jõudes avanes väga ilus vaade Ahja jõele.
Pärast matka suundusiem koju tagasi.
Getter Sarapik, 6.a klass

Laanekuklaste kuningriik

Käisime 26. aprillil 2012 Kiidjärvel matkarajal sipelgaid uurimas. Matkaraja alguses saime endale käe peale templid. Alguses olid väiksemad sipelgapesad, aga lõpus olid pesad suured. Saime teada, et pärast pulmalendu murrab kuninganna oma tiivad ära ning läheb pesa põhja elama. Saime matkaraja lõpus vahtramahla juua. Enne lõkkeplatsile minemist pidime panema pusle kokku ja ristsõna lahendama. Siis läksime me lõkkeplatsile sööma, see asus ühe veekogu lähedal, seal oli väga ilus. Mulle meeldis seal väga.

Grete

Kiidjärve Laanekuklaste kuningriik

26. aprillil 2012 käisime viiendate klassidega Kiidjärvel õuesõppepäeval. Meile räägiti algul sipelgatest, siis läksime Laanekuklaste kuningriigi värava juurde, enne aga saime templi käe peale, mis lubas meil sinna siseneda. Sipelgapesad  läksid seal väiksematest suutemateks. Need pesad läksid sellepärast järjest suuremateks, et meil  olek huvitavam. Saime teada, et laanekuklased toituvad lehetäi nestest ja kui nad joovad kuldmardika lima, jäävad nad purju. Kõige väiksem sipelgapesa oli umbes 5cm ja kõige suurem 170 cm kõrge. Pärast ringkäiku Laanekuklaste kuningriigis, läksime looduskeskuse lõkkeplatsile. Seal me sõime  ja pärast käisime ühe kõrge mäe peal. Ning siis läksime koju. Mulle meeldis see päev.

Sipelgakuhila puzzle (foto: Riina Arva)

Soomaal meeltega

Teise klassi õpilased külastasid teist korda Soomaad. Esimesel korral käisime Soomaal talvel. Eesmärgiks oli meelte abil tajuda loodust talvel. Läbisime kopraraja ning saime teada, et milline on talvine loodus Soomaal.
4. mail külastasime uuesti Soomaad. Eesmärgiks oli mänguline retk, kus tuli tajuda oma meeltega kevadist loodust. Lastel oli võimalus võrrelda talvist koprarada kevadisega. Kopraraja läbimisel omandasid lapsed teadmisi loodusest ning kasutasid neid teadmisi ülesannete täitmisel. Ülesanded olid huvitavad ning nende täitmisel tuli kasutada oma meeli. Eriti meeldis  lastele ülesanne, kus tuli leida enda nime järgi nimi looduses. Mälestuseks sai iga õpilane valmistada endale väga ilusa järjehoidja looduslikest materjalidest.
Suur tänu meie juhendajatele, kes viisid läbi huvitava programmi.
Ülle Tarkiainen
Vändra Gümnaasium, klassiõpetaja
Päev Soomaal (fotod: Reet Tedre).  Sama video leiad ka siit

Õpilaste arvamused päevast.

Reedel käisime klassiga Soomaal. Me kõndisime laudteel ja nägime näsiniini. Veel nägime me kopra kuhilat ja tema hambajälgi. Me nägime 300 aastat vana puud. Ka kasutasime me oma meeli. Nägime ka linnupesi. Kõige rohkem meeldisid mulle linnupesad.
Emma Köster
Vändra Gümnaasium, 2.a klass

Käisime klassiga Soomaal. Me käisime laudteel. Näsiniin oli mürgine. Nägime vana puud ja tegime järjehoidjaid. Kirjutasime töölehtedele, kompisime kottides ja panime kõik kirja. Me panime endale loodusnimed. Nägime ka rähni toksitud puud ja äikese poolt lõhutud puud. Nägime ka ilusaid linnupesi.
Kristin Pärnik


Käisime Soomaal ja liikusime mööda laudteed. Meile räägiti, et näsiniin on mürgine taim. Meie kuulsime linnulaulu, näiteks punarinda, musträstast. Nägime üht vana puud, mis oli 300 aastat vana ja lõpuks tegime ülesandeid  ja järjehoidjaid. Peale matka sõime ja jõime.
Minule meeldis Soomaa, sest seal oli lahe.
Kristin Krais
Vändra Gümnaasium, 2.a klass

Taimedega kaunistatud järjehoidja

Reis Soomaale

Ühel päeval ütles meie õpetaja, et me läheme neljandal mail Soomaale. Soomaale jõudes läksime kohe matkama. Enne matka nägime üht lindu. Pärast selgus, et lind oli vigastatud.
Siis algas matk. Metsas jagati meile papitükid, mille peal oli kahepoolne teip, mis ei kuivanud. Selle peale pidime me kleepima igasuguseid taimi. Teel nägime väga võõraid seeni, mille nimed olid kevadkogriti ja sinitiksik. Natukese aja pärast oli maas 2 looma väljaheite hunnikut. Kuulsime, et kevadel on looma väljaheidete sees rohtu, aga talvel ei ole. Edasi minnes kasvas plangust tee kõrval näsiniin. Seal kinnitati meile, et näsiniin on MÜRGINE!
Järsku nägime kopra kuhilpesa ja sissevajunud käike, mis olid vett täis. Edasi saime teada kõike kopra kohta: kevadel saavad koprad pojad, kobras on taimtoiduline ja ta saab närida  puud, kui ta seisab lume peal.  Millalgi märkasime, et planktee käsipuu peal olid imelikud mustrid. Selgus, et kooreürask oli käsipuud närinud ja sellest tekkisidki mustrid.
Soomaal oli ka huvitavaid puid: 300 aastat vana puu , millel oli koor pealt ära näritud ja sellel olid augud sees. Aga seal oli ka puu, mis oli suur ja auke täis. See oli ka murdunud. Rähn oli puu kallal palju tööd teinud. Rähnidel on väga hea kuulmine. Nad võivad isegi lennu pealt kuulda kui keegi puu sees krabistab.
Ja lõpetuseks natuke taimedest: on olemas taim, mille nimi on osi, sest see koosneb osadest. Ja on olemas ka taim "kattekold", mis on looduskaitse all!
Kokkuvõtteks oli Soomaal väga tore.
Sandra Väliste 2.b klass

2.a ja 2.b klass Soomaal  (foto: Reet Tedre)

Sipelgariik

Käisime klassiga Kiidjärvel laanekuklasi vaatamas. Me saime nende kohta palju uut teada.
Ma sain teada, et kuninganna murrab peale pulmalendu oma tiivad ära. Kuningas elab ainult 2 nädalat, aga kuninganna kuni 30 aastat. Töösipelgad elavad 2 aastat. Mulle meeldisid kõige rohkem töösipelgatest ammsipelgad. Nemad hoolitsesid titade ja kuninganna eest. Sipelgatele meeldivad väga kuldpõrnika vastsed, sest neid lakkudes jäävad sipelgad purju. Sipelgad saavad oma toidu lehetäisid (hiljem juuretäisid) lüpstes või varusipelgate piimast. Sipelgad suudavad endast  20-50 korda raskemaid asju vedada. Suve jooksul võib 1 sipelgapere hävitada 20-80 kg kahjurputukaid.

Kuklaste Kuningriigis

26. aprillil käisime külas Kiidjärve sipelgatel. Meil vedas väga ilmaga. Uurisime nende pesasid ja nägime umbes 150-160 cm kõrgust sipelgapesa. Giid rääkis meile sipelgate elust. Kõike ma siia kirjutada ei jõua, aga ütlen siiski mõned asjad, mida teada saime. Kui kuningriiki sisenesime, saime kõik käe peale templid, et "piirivalvurid" ei ründaks. Saime teada, et sipelgate söögiks on põhiliselt juure- ja lehetäid ning nad ehitavad pesa tavaliselt puu juurde. (Meie nägime kuuskede alla ehitatud pesi). Meile räägiti veel, et sipelgapesas on vähemalt üks kuninganna ehk emane sipelgas ja emane sipelgas võib elada kuni 30 aastat. Sipelgavastsete eest hoolitsevad ammsipelgad ehk lapsehoidjad. Huvitav oli ka see, et ammsipelgad suudavad tundlatega temperatuuri mõõta. Sipelgad suhtlevad üksteisega samuti tundlate abil. Kõige naljakam ja põnevam asi oli see, et sipelgad suudavad ennast kuldpõrnikate limast purju juua ning purjus sipelgad ei hoia enam oma pesa korras ja jätavad selle unarusse. Põhilised pesalõhkujad on musträhn ja metssiga. Naljakas oli see, et metssiga käib sipelgapesa peal nagu massaažis ning sipelgahammustus on talle nagu kõdi.
Mulle meeldis väga Kuklaste Kuningriigis ringi käia ja ma sain palju uusi teadmisi.
Hanna Miina

                                                 Kuklaste Kuningriigi tempel                                                                                               

Keev sipelgapesa

 Ülevaate meie päevast leiad siit 

Video ja fotode autor Hanna Miina Kivisäk

Kiidjärve Kuklaste Kuningriik

Eile,26. aprillil 2012 käisime õuesõppe tunnis Kiidjärvel. Seal oli Kiidjärve Kuklaste Kuningriik. Nägime palju sipelgaid ja mulle meeldis see. Eriti lahe oli, et sipelgad varastavad kuldpõrnikate vastseid, limpsivad nende lima ja jäävad sellest "purju". Sain teada, et sipelgad suhtlevad tunnalde ja lõhna abil. Õppisime palju huvitavaid asju ja vahepeal sõime jänesekapsast. Kõige paremini jäi mulle meelde, et on olemas varusipelgad. Need on sellised sipelgad, kes söödetakse paksuks, et talveks toitu jätkuks. Kui ekskursioon läbi sai siis läksime sööma.
See oli väga tore ja mulle meeldis täiega.
Kadri

Sipelgate Kuningriik

Käisime neljapäeval vaatamas sipelgate elu ja nende kuhilaid. Saime teada ,et emasipelgas teeb peale pulmareisi oma tiivad katki. Kõige kõrgem sipelgapesa oli 1m60cm kõrge ja kõige väiksem umbes 5cm kõrge. Huvitav oli see, et ka sipelgad jäävad purju kui nad joovad kuldmardikate lima. Söögiks kasutavad nad lehetäide nestet. Nad röövivad lehetäide lapsed ära ja panevad nad sipelgapessa n.ö lauta.
 Sõime jänesekapsast ja jõime kase mahla. Pärast lahendasime ristsõna ja ootasime teist gruppi. Kui nemadki olid oma ülessande ära teinud, läksime bussi ja sõitsime alla jõe äärde sööma. Kui olime juba natuke söönud, siis jooksime kuskile mäe või künka otsa. Seal oli hea vaade ning tegime seal videoid ja pilte ent varsti sõitsime koju tagasi.
Mulle meeldis see projekt väga.

Kaur Tõkke

Laanekuklaste Kuningriik

Meie klass käis 26.-ndal aprillil Kiidjärvel Laanekuklaste Kuningriigis. Olime seal uurimas laanekuklaste elu ja olu. Nägime sipelgate pesi ja saime teada palju uut. Näiteks saime teada, et ühes pesas võib olla 2-3 miljonit sipelgat ja et sipelgaema  võib elada kuni 30 aastat. Vahepeal tegime pausi, et süüa jänesekapsast. Saime veel teada, et sipelgad varastavad kuldpõrnikate vastseid ja lakuvad pesades nende vastsete pealt mingit vedelikku, et purju jääda. Lisaks tean nüüd, kuidas sipelgad lüpsavad lehetäisid. Nad teevad seda nii,  et nad kõditavad lehetäisid selja tagant ja nad saavad nii nestet. Talveks viivad sipelgad lehetäid enda pesa põhja ja neist saavad juuretäid.
Kõige huvitavam oli see, et saime proovida sipelghapet. Selle saamiseks tuli käega hästi pesa lähedalt käega üle tõmmata ja sipelgad pritsisid oma hapet käe peale. See maitses nagu sidrunihape.
See reis oli väga huvitav.

Laanekuklaste Sipelgate Kuningriik

Mulle jäi kõige rohkem meelde õuesõppe tunnist see, et sipelgad varastavad kuldpõrnikatelt mune ja lakuvad neid. Nad saavad sellest joovastavat ainet, mille tagajärjel on nad purjus. Nende maja hakkab varisema ja kõdunema, sest nad ei korista seda. Kui nad on väga pikalt purjus peavad nad endale uue kodu ehitama.

Kui sipelgad oma tundlatega lehetäisi kõditavad annavad nad sipelgatele magusat nestet. Sipelgad toituvad 80 protsenti oma elust lehetäi nestest. Üks pesa võib aastas koguda kuni 1000 kg nestet. Sipelgad vedasid lehetäid juurte alla, et talve üle elada. Lehetäi, kes elab juurte all, nimetatakse juuretäiks.

Me nägime 1,70 m sipelga pesa, uurisime pesi, sõime jänesekapsaid ja jõime kasemahla.
Mulle meeldis see õuesõppe päev.

Viiendad klassid Kuklaste Kuningriigis

26.aprillil külastasime viiendate klassidega Kuklaste Kuningriiki Kiidjärvel. Ilm oli ilus ja kohapeal tervitasid meid suurepärased giidid Ülo ja Katrin. Õppekäigu raames tutvusime metsakuklaste imepärase maailmaga. Uurisime nende välimust ja ennekõike mitmekülgset elukorraldust. Saime teada, et sipelgad teevad paljutki inimestega sarnaselt. Kuklaste kunigriigis nägime hulgaliselt erineva suurusega sipelgakuhilaid. Kuhilate kõrgused ulatusid poolest meetrist kuni 170 sentimeetrini. Retke lõpetas lõbus sõnademäng ja ristsõna.
Päev oli sündmusterohke ja huvitav. Kellel on aega ja võimalust, siis kindlasti külastage seda kohta.
              

Kõrgeim sipelgakuhila Kuklaste Kuningriigis



Algab õuesõpe 1.-6. klassidele

26. aprillil saab alguse õuesõppe projekt 1.-6. klassidele. Projekti käigus viiakse läbi kuus õppekäiku erinevatesse loodushariduskeskustesse (Soomaa, Mukre, Kiidjärve looduskeskus). Õppekäikude raames tutvutakse raba elustikuga ja looduse mitmekesiusega. Kõike nähtut jagavad õpilsed selles blogis ja projekti lõpuks korraldatakse õpilasnäitus.

Programm:

1. 26. aprill 2012   Va ja Vb     "See lummav sipelgariik"   Kiidjärve Looduskeskus

2. 3. mai                VIa ja VIb  "Looduse pühakoda"        Kiidjärve Looduskeskus

3. 4.mai                  IIa ja IIb    "Koprarajal meeltega"      Soomaa Rahvuspark

4. 8. mai                 IV              "Rabast põlismetsa"         Kiidjärve Looduskeskus

5. 10. mai               III              "Elurikkus rabas"             Soomaa Rahvuspark

6. 22. mai               I                "Rabataimed kevadel"      Mukre Loodusraba