Esimene klass Mukre rabas

Vändra Gümnaasiumi I klassi õuesõppepäev – Mukre raba.

On maa, aga ei kanna, on vesi, aga sõuda ei saa

Eidapere-Võidula tee ääres laiuv Mukre raba on üks Eesti kauneimaid. Ametlikes paberites on kirjas küll Mukri. Alates 1992.aastast on siin maastikukaitseala. Kaitse all on must toonekurg, metsis, sõrmkäpp, kahelehine käokeel, valge ja väike vesiroos. Mukre järv on saarekeste ja vesiroosidega 2, 2 hektari suurune veesilm. Kes tumedat vett ei pelga, see saab siin ujuda. Rabasse viib laudtee. Matkarada viib ränduri torni juurde, millel on kõrgust 14 meetrit. Siit on hea raba avarust imetleda. Rabamätastelt saab marju korjata.  Mukre raba on üks väheseid märgalasid, mida saab läbida kuiva jalaga.

Mukri raba asub Lõuna-Raplamaal Kehtna vallas, lähim alevik on Eidapere. Raba võeti kaitse alla 1992. aastal. Mukri maastikukaitseala oma praegustes piirides loodi 2001. aastal. Kaitseala pindala on 2147 ha, sellest raba 2095 ha.
Siinse kaitseala siht on kaitsta Mukri ja Ellamaa rabasid, sealseid ohustatud elupaiku ning kaitsealuseid liike. Kaitsealale jäävad I ja II kaitsekategooria linnuliikide must-toonekure ja metsise elupaigad, samuti kasvab siin mitut liiki kaitstavaid taimi vööthuul-sõrmkäpp, kahelehine käokeel, väike ja valge vesiroos.

Laugaste vahel vonklev laudtee jõuab Mukri rabajärve äärde, kus juulis-augustis saab imetleda kümneid ja kümneid vesiroose, soopihla ja võrdlemisi vähe tuntud rabakat. Järve äärest kulgeb üks laudtee haru torni juurde, teine haru viib rabast välja. Selle kõrval näeb ka turbatootmise märke: turbaaunu ja -auke.

Raplamaal Kehtna vallas asuvas Mukre rabas on nüüd matkajatele mõeldud puhkemaja.

Nüüd on matkajatel võimalus minna vihma eest varjule või piknikku pidama puhkemaja katuse alla.

Puhkemaja lähedal on veekogu, lõkkeplats ja parkla. Mukre raba puhkemaja valmimisele aitasid kaasa Käru metskond ja Kehtna vald, ehitust toetas Keskkonnainvesteeringute keskus.

Taim, kellele rabas liikudes võib aga alati toetuda, on tupp-villpea ja ka teised sama perekonna liigid. Tupp-villpea valgeid juukseid, mis on tema viljade levimist soodustavad karvad, teavad ilmselt paljud, sest suvel ja sügisel on ju rappa sagedamini asja: valmivad rabamurakad, mustikad, hiljem ka jõhvikad. Taime varakevadel, aprillis-mais, puhkevaid õisikuid on näinud ilmselt vähesed. Villpea hakkab õitsema paarikümneaastasena ning parimasse ikka jõuab umbes viiekümneselt.

Rada jätkub laugaste ja älveste vahel. Kui retke vältel pole olnud mahti, siis on nüüd viimane aeg otsida üles väikesekasvuline ümaralehine huulhein, Darwini lemmik – putuktoiduline taim, kes näärmekarvadega lehtede abil püüab väikeseid putukaid, et pisutki korvata toitainevaegust. Et mitte samblasse uppuda, kasvatab huulhein igal aastal uue lehekodariku. Huulheina lehti on kasutatud tuulest ja külmast pragunenud huulte raviks, siit ilmselt ka taime nimi. Ühtlasi aitab huulhein ravida mitmesuguseid nahahaigusi: ohatist, soolatüükaid jne. Taimel on tugev bakterivastane toime.

Raba kummub ümbrusest kõrgemale justkui kummuli keeratud kauss. Rabanõlv on vahel nii järsk, et rabasse minek on kui mäkketõus, rabast väljatulek seevastu mõnus jalutuskäik allamäge. Mõnes rabas on nõlv järsem, mõnes laugem. Nõlvale eelneb jalam ja järgneb platoo ehk lava. Mukri rabas on rabanõlv selgelt tuntav Vändra-poolsest otsast retke alustades.
Raba saab kogu vee ainult sademetest. Väiksemaid rabaveekogusid nimetatakse älvesteks, suuremaid laugasteks. Laukad võivad olla ühe kuni kolme meetri sügavused ja „kõva” põhjata, sest põhjas on turvas. Sageli on lauka servad alt tühjad, nii et ohutum on laukasse mitte ujuma minna. Nii älved kui laukad on tavaliselt pikliku kujuga, nende pikitelg on rabapinna kallakusega risti.
Mukri rabas leidub arvukalt älveid ja laukaid. Raba keskosas kõrgub puisraba, äärealadel aga kasvab siirde- ja madalsoomets. Eidapere järve pindala on 2,2 ha. Kõik kolm järvesaart on turbasaared.

Väljavõtted interneti lehekülgedelt Mukre raba kohta otsis õpetaja Ene Kitsnik

Pilte päevast Mukre rabas  (fotod: Marju Simson).

Sama video leiad ka siit

Õppereis Soomaale Riisa rabasse

      Mulle meeldis Riisa rabas. Sõit läks lahti hommikul kell 8.00. Varsti jõudsime Soomaale. Riisa rabas ootasid meid kaks giidi, kes jagasid meile töölehed ja harilikud pliiatsid. Giidid jagasid meid ka kahte gruppi. Tüdrukutega oli giid Urve ja poistega giid Triin.

     Tüdrukud läksid rajale esimesena. Kui me olime puidust rajal, siis rääkis giid meile, kuidas rabas käituda. Rabas ei tohi joosta, kisada, murda ega giidist ette tormata. Ka rabarajalt ei tohi kõrvale astuda. Siis alustasime oma retke giidiga, kes rääkis meile rabataimedest ja metsataimedest. Vahepeal tegime rabas kasvavatest taimedest järjehoidjaid. Me kõndisime nii kaua, kuni esimene laugas oli nähtud. Tagasi tulime sama teed. Rajal täitsime ära ka töölehed ning nägime rästikut. Ma olin siin Riisa rabas enne ka kaks korda käinud, mõlemal korral sügisel. Kevadel on siin roheline ja palju rohkem on vett.

      Rada oli väsitav . Bussi jõudes saime ainult juua. Sööma hakkasime alles RMK keskuses. Samal ajal giidid kiletasid meie järjehoidjad ära. Kui Ander sai oma järjehoidja kätte, siis nägi, et ta järjehoidjas oli puuk.

      Tagasi minnes tegi Merili minust ja Anitast filmi. See tuli väga naljakas. Bussis oli lõbus ja tore. Vändrasse jõudes läksid kõik jälle oma teed.

Maiann Pukka, 3. klass

Taevaskoda

Kuuendad klassid käisid 3.mail Taevaskojas, kus osalesid programmis „Looduse pühakoda”.

Taevaskojas asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala. Metsas kasvab põlispuid, millest kõrgemad männid on ~ 36 meetrit. Puudel kasvab habesamblik, mis näitab, et õhk on seal väga puhas.

Taevaskodasid on 2 – Suur ja Väike Taevaskoda. Jõe kaldal paistavad punakad kaldakaljud – liivakivipaljandid. Kaljuseina on allikaveed õõnestanud oosi, mis kannab Neitsikoopa nime. Väikeses Taevaskojas asub Ahja jõe suurim allikas – Emaläte. Aastasadu on kohalikud elanikud pidanud paika pühaks. 

Kaili Salumäe, 6. klassi klassijuhataja

Video Taevaskojast Jürgen Palmi fotodest leiad siit

Õuesõpe Kiidjärvel, Valgesoos

Meie reis algas bussisõiduga. Tee äärest võtsime peale veel Kirke, Miko ja Pille-Riini. Nägime tee ääres erinevaid mõisasid. Peale pikka sõitu jõudsime Valgesoosse. Esmalt mindi 24 m kõrgusesse torni, aga mina sinna minna ei julgenud. Teised said üleval ilmakaari määrata. Kui nad alla tulid läksime laudteele. Sealt algas  meie retak rabas. Meile näidati erinevaid taimi. Saime proovida raba vett, aga see ei kustuta janu. Raba vees ei ole seda ainet, mis kustutaks janu. Meile anti ka binoklid. Nendega vaatasime linde, puid ja puhmaid. Giid rääkis rabaloomadest.
Kui matk oli läbi, oli meil piknik ja me mängisime memoriini. Meie retk lõppes bussisõiduga koju. Bussis mängisime, lugesime luuletusi.

Victoria Kaljuste, 4.klass

Meie reis algas bussisõiduga. Võtsime tee äärest peale Kirke, Miko ja Pille-Riini. Nägime teel ka kitsi. Nägime erinevaid mõiasid, mis on tänaseks korras koolihooned. Enne Valgesoole jõudmist sõitsime üle Ahja jõest ja Emajõest. Kui me Valgesohu jõudsime, nägime 24 m torni. Torni tipus määrasime ilmakaari ja uurisime kaarti.
Edasi läks matk laudteele keset raba. Giid näitas, lasi katsuda ning lubas ka mõnda taime maitsta. Me saime rabas ka vett juua. Vaatasime binokliga line, puid ja puhmaid. Rääkisime rabas elavatest loomadest. need olid hunt, rebane, hallõgija ja lendorav. Pärast rääkisime sisalikest ussidest ja sipelgatest.
Matka lõpus pidasime pikniku ja mängisime memoriini. Siis asusime tagasiteele.

Merili Grüntal, 4.klass



(foto: Victoria Kaljuste)



(foto:Victoria Kaljuste)

Õpperetk Kiidjärvele, Valgesoo kaitsealale.

Sel kevadel viis tee õpilasi Põlvamaale Kiidjärvele kolmel korral. Kolmas retk, 8. mail, näitas IV klassi õpilastele Valgesood, rabamaastikku ja –taimestikku ning põlismetsa.

Õppekäik sai alguse juba bussis. Aknast võis vaadata erinevaid loodusnähtusi, hooneid, kultuurimälestisi ja maastikke. Teel olles arutasime liikluse, ajaloo ja geograafia teemadel.

Kiidjärve- Kooraste puhkealal asuv Valgesoo õpperada tervitas meid päikselise ilmaga.

Retke alustasime vaatetornist, 24 m kõrguselt. Lapsed jagati rühmadesse, iga rühmad varustati kaardi ja binokliga. Kompassi ja kaardi abil tuli tornis määrata ilmakaared ja raba asukoht, leida suuremad soosaared.

Metsatukast viis laudtee rabasse. Kuulsime Valgesoo nime lugu. Nimi olla tulnud tupp-villpea valgete õite järgi, praegu see taim veel ei õitsenud. Kiid kutsus meid vaatama valgetes õites raba. Tutvusime rabataimestiku, metsakultuuride, lindude ja loomadega. Toredal retkel sai lisaks küüvitsa, hanevitsa ning karusambla vaatamisele ja turbasambla katsumisele ka marju maitsta. Mekkisime mulluseid kure- ja kukemarju ning rabavett. Kuulasime linde, vaatasime kidurakasvulisi puid. Arvutasime raba vanust.

 Rabast liikusime põlismetsa, kus puudel kasvu rohkesti. Metsakuklsed olid mändide alla kõrgeid pesakuhilaid ehitanud ja kiid jagas lühidalt teadmisi sipelgate elust-olust. Märkamatult jõudsimegi raja lõpus asuvale piknikuplatsile, kus mängisime memoriini. See polnud lihtsalt lõbustuseks. Mängulises vormis kordasime koos üle kõik nähtud taimed, kuuldud ja räägitud linnud, loomad ja metsapuud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raba on kooslusena väga rikkalik ja inimestele ning loomadele ülioluline.

Silja Enok, 4.klassi klassijuhataja

RABAVETT JOOMAS (foto:Victoria Kaljuste)