Õpperetk Kiidjärvele, Valgesoo kaitsealale.

Sel kevadel viis tee õpilasi Põlvamaale Kiidjärvele kolmel korral. Kolmas retk, 8. mail, näitas IV klassi õpilastele Valgesood, rabamaastikku ja –taimestikku ning põlismetsa.

Õppekäik sai alguse juba bussis. Aknast võis vaadata erinevaid loodusnähtusi, hooneid, kultuurimälestisi ja maastikke. Teel olles arutasime liikluse, ajaloo ja geograafia teemadel.

Kiidjärve- Kooraste puhkealal asuv Valgesoo õpperada tervitas meid päikselise ilmaga.

Retke alustasime vaatetornist, 24 m kõrguselt. Lapsed jagati rühmadesse, iga rühmad varustati kaardi ja binokliga. Kompassi ja kaardi abil tuli tornis määrata ilmakaared ja raba asukoht, leida suuremad soosaared.

Metsatukast viis laudtee rabasse. Kuulsime Valgesoo nime lugu. Nimi olla tulnud tupp-villpea valgete õite järgi, praegu see taim veel ei õitsenud. Kiid kutsus meid vaatama valgetes õites raba. Tutvusime rabataimestiku, metsakultuuride, lindude ja loomadega. Toredal retkel sai lisaks küüvitsa, hanevitsa ning karusambla vaatamisele ja turbasambla katsumisele ka marju maitsta. Mekkisime mulluseid kure- ja kukemarju ning rabavett. Kuulasime linde, vaatasime kidurakasvulisi puid. Arvutasime raba vanust.

 Rabast liikusime põlismetsa, kus puudel kasvu rohkesti. Metsakuklsed olid mändide alla kõrgeid pesakuhilaid ehitanud ja kiid jagas lühidalt teadmisi sipelgate elust-olust. Märkamatult jõudsimegi raja lõpus asuvale piknikuplatsile, kus mängisime memoriini. See polnud lihtsalt lõbustuseks. Mängulises vormis kordasime koos üle kõik nähtud taimed, kuuldud ja räägitud linnud, loomad ja metsapuud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et raba on kooslusena väga rikkalik ja inimestele ning loomadele ülioluline.

Silja Enok, 4.klassi klassijuhataja

RABAVETT JOOMAS (foto:Victoria Kaljuste)